Полезные видеоуроки
20 дек. 2012 г.
Kehalise aktiivsuse vajalikkus lapseeas
Kehaline liikumine on eluline tarve. Ilma lihaste tegevuseta pole võimalik hingamine ja
südametalitlus ning kõik muu. Isegi inimese mõtlemine avaldub lihaspingutusena.
Inimesel on kaasasündinud vajadus liikuda. Väike laps liigutab
end pidevalt ajal, mil ta ei maga – vehib käte ja jalgadega, pöörab pead.
Motoorne aktiivsus ja selle arenemine imiku- ja väikelapseeas on vaimse arengu
eelduseks. Aktiivses kehalises tegevuses mitteosalevad lapsed jäävad hiljem
motoorses arengus maha.
Kehaliselt väheaktiivsetest lastest
saavad suure tõenäosusega kehaliselt väheaktiivsed täiskasvanud. Lapseea
liikumisharjumus mõjutab kehalist arengut, mitmete krooniliste haiguste
riskitegurite kujunemist ning üldist elukvaliteeti edaspidi.Tänapäevaste
teadmiste alusel on kehaline aktiivsus noortele oluline optimaalse kasvu ja
kehalise arengu saavutamiseks, mõnedele tervisehädade vältimiseks, samuti ka
sotsiaalse ja vaimse arengu aspektist.
Me peaksime olema kolmel põhjusel huvitatud, et aktiivne eluviis kujuneks harjumuseks lapseeas, sest kehaline aktiivsus:
• toetab lapse sotsiaalset, kehalist ja tunnetuslikku arengut ning tõstab elukvaliteeti;
• usutavasti hoiab kontrolli all tervise riskifaktoreid, vähendades sellega degeneratiivsete haiguste ohtu tulevikus;
• kinnistub tervisekäitumise mudelina edukamalt varases lapseeas ja loodetavasti säilib edaspidises elus (Kaldmäe 2001).
Kehaline aktiivsus on vajalik lapseeas, kuna: Me peaksime olema kolmel põhjusel huvitatud, et aktiivne eluviis kujuneks harjumuseks lapseeas, sest kehaline aktiivsus:
• toetab lapse sotsiaalset, kehalist ja tunnetuslikku arengut ning tõstab elukvaliteeti;
• usutavasti hoiab kontrolli all tervise riskifaktoreid, vähendades sellega degeneratiivsete haiguste ohtu tulevikus;
• kinnistub tervisekäitumise mudelina edukamalt varases lapseeas ja loodetavasti säilib edaspidises elus (Kaldmäe 2001).
• psühholoogilise heaolu osas– on tõestatud, et kehaline aktiivsus lisab psühholoogilist heaolu ja vähendab depressiooni;
• enesehinnangu osas – kehaline aktiivsus parandab enesehinnangut. See on märgatav eriti neil, kelle enesehinnang on muudel põhjustel alla surutud;
• moraali areng ja sotsialiseerumine – kehaliselt
aktiivsemad noored omandavad
kergemini ausa mängu reeglid ja suhtlemine liikumise läbi aitab ilmselt
adekvaatsemale sotsialiseerumisele;
• ülekaal ja rasvumine – kehalisel aktiivsusel on mõju keharasva vähenemisele;
• krooniliste haiguste riskifaktorid – kehaline aktiivsus mõjub positiivselt vere lipoproteiidide tasemele, eriti kui teatud fraktsioonid olid alguses kõrgenenud, ning vererõhule. Samuti on tal soodne mõju metaboolsele sündroomile (mitmete vere biokeemiliste näitajate ebasoodsale kõrgenemisele) ning laste luude kasvule ja tervisele (Kaldmäe 2001, Hussar 2002).
• ülekaal ja rasvumine – kehalisel aktiivsusel on mõju keharasva vähenemisele;
• krooniliste haiguste riskifaktorid – kehaline aktiivsus mõjub positiivselt vere lipoproteiidide tasemele, eriti kui teatud fraktsioonid olid alguses kõrgenenud, ning vererõhule. Samuti on tal soodne mõju metaboolsele sündroomile (mitmete vere biokeemiliste näitajate ebasoodsale kõrgenemisele) ning laste luude kasvule ja tervisele (Kaldmäe 2001, Hussar 2002).
M.Fogelholmi järgi on tervise
seisukohalt laste ja noorte liikumine kõige vajalikum just tugi-liikumiselundkonna
kujunemiseks, liikumisharjumuse tekkimiseks ja selle püsimiseks täiskasvanueas,
samuti on liikumisel positiivne psühhosotsiaalne mõju. Uuringud on peamiselt
ristläbilõikelised ning kinnitavad seda, et hästi planeeritud liikumine võib lapse
minapildile positiivselt mõjuda või vähemalt seda mõjutada. See eeldab muidugi,
et liikumisest saadakse positiivseid kogemusi ja tagasisidet. Negatiivne
kogemus võib juba väikesel lapsel pärssida innustumist igasugustesse pingutusi
nõudvatesse mängudesse.
Подписаться на:
Сообщения (Atom)